Kimi wa petto (きみはペット)

"Kimi wa petto" ehk "You're my pet" on 10-osaline 2003. aasta j-drama. Peaosades Koyuki (Iwaya Sumire) ja Matsumoto Jun ("Momo" Goda Takeshi).


Pärast masendavat tööpäeva (mille jooksul ta viidi üle prestiižika ajalehe välissuhete toimetusest vähetähtsasse vaba-aja osakonda, kuna ta ülemus ei suutnud taluda, et temasarnane ilus ja edukas supernaine oma alal meestele silmad ette teeb) naaseb Iwaya Sumire koju, kus teda ootab üllatus. Ta leiab oma kodu ukse eest pappkasti seest haavatud noormehe, kelle korterisse veab ja terveks ravib. Järgmisel päeval selgub, et uustulnukas ei soovigi lahkuda ning Sumire ütleb naljaga pooleks, et lubab tal jääda, kui noormees on nõus lemmikloomaks hakkama. Viimane nõustubki ja nii algab nende uus elu omaniku ja lemmikloomana.



Mirju:

Kuigi ma alguses kahtlesin, kas see mulle meeldima hakkab, kujunes see sari väga armsaks ja südamlikuks. Minu kallis Matsujun tõestas, et võib ka (vahelduseks vägivaldsete, sadistlike ja probleemidega noormeeste mängimisele) ülinunnu olla, selle juures siiski piisavalt tõsiseks jäädes. Ka Koyuki tegi hea rollisoorituse, temas oli piisavalt ülipingutavat alfaemast kui ka inimlikku nõrkust. Sumire ja Momo omapärase suhte arenemise kõrval oli mitu kõrvalliini, mis võib-olla nii palju huvi ei pakkunud, kuid dramaatilisi hetki oli neiski kuhjaga. Lõpuks moodustus armu-nelinurk, mille osalisteks Momo, Sumire, viimase töökaaslane ja noorusarmastus Hasumi Shigehito ning seda meest ihaldav office-lady Yuri.

Romantikutele soovitan kindlasti (ennekõike on KwP siiski naistekas), silmad võttis see draama korralikult niiskeks mitmel korral. Minagi leidsin end mitu korda soovimast, et mul oleks sarnane lemmik, kelle juurde õhtul koju tulla, kes pakuks tingimusteta tuge ja armastust. Sari näitas, et tihti peitub näiliselt kõige tugevamate inimeste pealispinna all lihtsalt soov, et temast hoolitaks ja teda hinnataks selle eest, kes ta on. Ühiskonnanormide ja enese tõekspidamiste konflikt + üksindus + keeruline suhetepundar + suur annus südamlikkust = Kimi wa Petto. Lisaks suutis lugu mind lõpus paar korda isegi sisu poolest üllatada.
Muusika polnud väga eriline ega meeldejääv. Sarja kõige tugevamaks küljeks peangi kahe peategelase vahelist suhet, selle kujunemist ning osapoolte arengut inimestena.

Hinne: 7/10

Continue reading...

Gokusen (ごくせん)

Gokusen (ごくせん) (2002)

Yamaguchi Kumiko on noor naine, kelle unistus on saada õpetajaks. Õnneliku juhuse läbi saabki ta tööd Shirokini keskkooli matemaatikaõpetajana ning määratakse klassijuhatajaks 3-Dle - kõige hullemale kaakide klassile terve kooli ajaloos.  Keegi teine ei soovi seda klassi oma vastutusele võtta, kuna õpilased ei kuula tunnis mitte midagi, tekitavad pahandust, ei pööra õpetajale tähelepanu või räägivad talle vastu, huligaanitsevad, jne jne. Nende värvitud juuste, segaste peresuhete ja ükskõikse suhtumisega "mässajate" vaimseks juhiks on Sawada Shin. Noormees tuleb ja lahkub koolist pealtnäha oma suva järgi, kuid tema tundub teistest õpilastest siiski nupukam olevat.

Kumiko, õpilastelt saadud uue hüüdnimega Yankumi aga ei karda sellist poistekampa mitte karvavõrdki. Miks?
Sest ta on Oedo yakuza-perekonna neljanda põlvkonna pärijanna.
Seega peab Yankumi lisaks 3-D kasvatamisele hoidma ka oma päritolu ja pere tausta saladuses, kuna selle ilmsikstulekul võidakse ta vallandada.  Siit saabki alguse lugu sõprusest, eelarvamuste kummutamisest ja inimlikkusest, kust ei puudu ekstsentrilised õpetajad, kenad detektiivid, noormeeste enda probleemid ja Yankumi soov õpetada nii, nagu süda õigeks peab.

Shin:

Tegemist on siis 12-osalise (+ special) J-drama'ga, mille nimi on lühend 'gokudo no sensei'st', mis tähendaks a la gangster õpetaja. Hiljuti hakkasin neid vaatama ning peab ütlema, et Gokusen on jätkuvalt üks parimatest. Nalja ja natuke romantikat on igas episoodis. Yamaguchi Kumiko (või Yankumi, nagu õpilased hakkavad teda kutsuma) tegelaskuju on üheaegselt armsalt nohiklik ja teisalt, kui on tarvis oma õpilasi kaitsta, ka väga lahe. Seeria jooksis ise väga sujuvalt, üpris kiiresti soojenevad õpilased Yankumi suhtes üles, kuna nad mõistavad, et ta ei ole järjekordne ükskõikne õpetaja, vaid hoolib tõesti neist. Et asja natuke keerulisemaks ajada, tekivad Yankumil endal romantilised suhted Shinohara vastu, kes osutub politseinikuks, mis aga ei sobi väga hästi tema taustaga kokku. Kui natuke on mingisuguseid teadmisi jaapani keele viisakusvormide kohta (või siis väga hea fansub, kus sageli on ka viidatud neile), siis on kindlasti poole huvitavam/naljakam, kuna suur osa situatsiooni- koomikast põhineb just sellel, kuidas Yankumi viisakast keelest yakuza-keelde endale teadmatagi üle läheb.

Igaljuhul humoorikas ja tore j-drama.

Hinnang: 10/10

Mirju:

"Gokusen" on lihtsalt vaimustav. Kindlasti üks mu lemmiksarju läbi aegade.Idee on, nagu jaapani draamadele tihti omane, üpris intrigeeriv, natuke absurdne, kuid piisav, et sinna ka tõsisemaid teemasid sisse põimida. Kuigi mitme hooaja vaatamise järel võiks natuke ette heita osade liigset "valemikohast ülesehitust", siis eriti see segama ei hakka.Nagu Shin ütles, huumorit on igas osas lausa ülekülluses (kooli õpetajaskond, eriti Sawatari ja tema näoilmed, Kumiko poolkoomilised armumised ja tema ümber tekkiv armukolm/nelinurk), samas leidub alati ka seda tasakaalustav tõsiduse-element, näiteks mõne poisi kodused probleemid või ühiskonna eelarvamused 3D klassi kohta.
Muusika oli piisavalt energiline ja kaasakiskuv, täpselt selline, mille taustal Kumiko ja poisid päikseloojangusse joosta võivad. XD Sarja OSTilt jäi mulle kõrva veel Sawada Shin theme, mille kaunid, natuke kummalis-müstiliselt mõjuvad flöödikäigud alati mu tähelepanu köidavad.
Muuhulgas oli "Gokusen" ka esimeseks jaapani draamaks, mida vaatasin.
Edasi läks asi juba üpris käest ära, sealt sai alguse minu Matsujuni-iidollus ja muud hullud asjad.

Muide, tegelikult vaatan ma seda koos emaga uuesti - harin teda jaapani draamade teemal. Ka talle meeldib see sari ning ta on mitu korda öelnud, et seda võiks  eesti kanalitel täitsa edukalt näidata just õpetlikkuse-aspekti poolest.

Hinnang: 10/10

Continue reading...

Hanazakari no kimitachi he (花ざかりの君たちへ)

Hanazakari no kimitachi he: Ikemen paradaisu (2007)

Hanazakari no kimi tachi he: Ikemen paradaisu, lühidalt Hana Kimi, on gender-bender J-drama jaapanlasest tüdrukust Ashiya Mizukist, kes elab Ameerikas. Tema suureks iidoliks on Sano Izumi, tõusev täht noorte kõrgushüppes. Peale ühte õnnetust saab Sano aga viga ning loobub spordialast. Mizuki otsustab minna Sano kooli (Jaapanisse), et veenda teda uuesti kõrgushüppega tegelema. Ainus konks on selles, et Sano käib vaid noormeestele mõeldud keskkoolis. Ashiyal on siiski siht silme ees ning seetõttu maskeerub ta poisiks, et kooli sisse saada, Sanot kohata ning teda aidata.

Võimatult armas ja naljakas J-drama. Oguri Shun on juba Gokusenist meelde jäänud ning ka peategelast mängiv Horikita Maki on ka meeldejääv tüdruk, keda võib veel näha nt Nobuta wo Produce'is ja Teppan Shojo Akane's.

Mingil põhjusel on jätkuvat raske j-dramadest raske kirjutada, kümmekond episoodi üritab Ashiya Sanot veenda, saades temaga seejuures paremaks sõbraks, tõkkeid viskab Ashiya plaani näiteks see, et ta vend tahab, et ta koju tagasi tuleks jne.

Mul pole mingisugust viitsimist tõsist j-dramat vaadata ning seetõttu huumor on esimene asi, mis ma otsin. Ja seda Hana Kimi's jätkub. Esmajoones just Ikuta Toma mängitud Nakatsu Shuichi, kahtlustades, et omab homokalduvusi, tehes pidevalt kahtlaseid nägusid omaette mõeldes, toob draamasse nalja. Muidugi igast jama saab ka ülejäänud koolikaaslastega, ühikate omavahelise jantimise, teiseks sooks riietumise ja muu sellisega.

Lemmik-lemmik drama.

Hinnang: 10/10

.

Mirju:

Huumori poolest on see j-drama minu jaoks ületamatu. Seda EI ole võimalik tõsise näoga vaadata, mu vend tegi mulle mitu korda isegi märkuse, kui arvutiekraani ees end taas herneks hirnusin. Jaburad olukorrad, omapärased tegelaskujud...oeh. Enne selle vaatamist tuleb tõsisemalt kõhulihaseid treenida, muidu nad pärast valutavad (naermisest). 
Tegelastest võiks mainida eriliselt peaaegu kõiki, igaühel oli oma "kiiks" - Nakatsu oma eneseleidmisprobleemidega ("Ma pole ho-o-mooo!" + tants sööklalaual, peas roosa aluspesu), geist kooliarst Umeda (oh, see mees oli lihtsalt niiiii lahe...juba Hana Kimi mangas meeldis ta mulle väga), 2. ühiselamu naistekütist juht Nanba ("Ole ettevaatlik. kui talle liiga lähedale satud, võid rasedaks jääda!" - Mizuki "Eeeehhhh?!"), 1. ühiselamu võitluskunstiässast pea Tennouji (ja tema "huvitavad" distsipliinimeetodid), 3. ühiselamu ilueedist esimees Oscari (issand, sellest tüübist veidramat annab leida...tõeline "king of weirdness" oma barokkajastu-ihalusega), üleloomulike võimetega Kayashima (tema geniaalne theme-song ja käte-žest!).....ma võiks lugema jäädagi. 

Igatahes, draamat on, huumorit on, midagi väga sügavat vast mitte, aga see ei sega sarja nautimist. Värvilahendused ja üldine toon on kuidagi eriti ergad ja rõõmsad, peaaegu unenäoline tunne tekib. 

Hinnang: 10/10

Continue reading...

Nobuta wo produce ( 野ブタ。をプロデュース )

Nobuta wo produce ( 野ブタ。をプロデュース ) (2005)

Kiritani Shuji on üks populaarsemaid poisse koolis, kes saab kõigiga hästi läbi (kuigi "kõigile meeldiva tüübi" mängimine on talle ainult rolliks, oma tõelist palet ta koolis väga ei näita). Seevastu Kusano Akira, tema klassivend, on üliveider tüüp, keda keegi tõsiselt ei võta ning seetõttu hoiab ka Shuji temast eemale. Akira on tema jaoks tüütu, räägib ja käitub naljakalt ning teeb miskipärast näo, nagu oleksid nad parimad sõbrad. Shujil on aga komme iga päev enne kooliminekut käia ühe konkreetse paju juures. Üks hommik aga avastab ta, et paju on läinud ning selle asemel kohtab ta seal Nobukot, hoolitsemata välimusega tüdrukut, kes samuti oli pajuotsingul, küll aga selleks, et end üle puua. Järgmine päev avastab Shuji, et klassiga liituv uus tüdruk on just seesama Nobuko. Ülimadala enesehinnangu, enesekindluse puudumise ja inimkartlikkuse tõttu hakkavad klassi ülemeigitud liider-tüdrukud neiut juba esimesest päevast alates kiusama ning keegi ei näi sellele ülekohtule vahele astuvat. Lõpuks otsustavad aga kaks kõige erinevamat noormeest, Shuji ja Akira oma nooruse huvitavamalt veetmiseks hakata Nobukot (koodnimega Nobuta) "produtseerima", st muuta ta populaarseks. Ainsaks tingimuseks nende "projekti" juures on, et keegi ei tohi teada, et nad grupina sellise asjaga tegelevad. Ettevõtmisele loobib kaikaid kodarasse aga salapärane tüdruk, kes igal võimalusel nende plaane nurjab.


Üldiselt väga südamlik ja armas. Nagu eelmises postis sai öeldud, saab ka siin Horikita Makit näha, küll aga hoopis masendavama tüdruku rollis kui muidu.

Eelkõige on armsad väikesed detailid liigutuste ja sõnade näol ("Nobuta Power chuunyu!", "Kon!"). Akira käitumine tegelikult on üpris pinda käiv, eriti tema sõnade venitamine ja kahtlane naer (muidugi, ajapikku võib avastada, et see on endale külge jäänud), nii et ma ei imesta Shuji vastupanu koha pealt. :D Küll aga need kolm ei saa teistmoodi kui soojenevad üksteise vastu ning nii tulebki ilus lugu sõprusest (ja arvestades sissejuhatuses mainitud salapärast tüdrukut, ka kõrvallugu n-ö. noa selga löömisest).

Kohati kergelt venib, kuid siiski vaatamist väärt.

Hinnang: 7/10

.

Mirju:

Taaskord üks minu lemmikuid. Selles j-dramas leidub nii piisav kogus (absurdi)huumorit, koolielu keerukust kui ka noorte probleeme, aga eelkõige on see lugu sõprusest. Kolm erinevat inimest satuvad olude tõttu kokku ning sealt hakkab arenema igaühe jaoks eneseleidmise, eneseteostuse ning tõelise sõpruse mõtte avastamise tee. 
Kõigil kolmel peategelasel on omad mured ja probleemid, millest nad peavad üle saama (kas ise või sõprade abiga) - teiste heakskiidu ja oma tahte vastuolu, sotsiofoobsus, päritolu...niimõnedki noored suudaksid ilmselt (kuigi võib-olla mitte nii ekstreemselt) leida sarnasusi-paralleele enda eluga.
Võib-olla see sellepärast mulle nii väga meeldiski - see dorama polnud mingi tüüpiline armastuslugu. Ühtaegu keerukas ja lihtne, kaasakiskuv ja mõtlemapanev.
Plussiks oli ka näitlejavalik (kuigi mulle Horikita Maki nii palju ei meeldi kui Shinile).  

Lõpulugu jäi positiivselt meelde, selline meeldejääv, mõnusa rütmiga lugu XD Hea, et kaks iidol-lauljat/näitlejat (Yamashita Tomohisa ja Kamenashi Kazuya ehk Akira ja Shuji) olid oma jõud ühendanud. 

Hinnang: 9/10

Continue reading...

Hana Yori Dango (花より男子)

"Hana yori dango" (2005)

Tsukushi Makino on pigem kõrgemale klassile mõeldud eliitkooli, Eitoku Gakuen'i õpilane. Kuna seal käivad enamasti Jaapani koorekihi lapsed, langeb Makino sageli oma "vaese" elu ja "tavakodanliku" päritolu tõttu kiusamise ohvriks. Ta üritas teiste seast mitte eriti esile tõusta, hoida madalat profiili kuni kooli lõpetamiseni, kuid ometi juhtus tal olema vastasseis F4 (ehk Flower Four) grupiga. F4 koosneb neljast kõige rikkamast (ja kenamast) Jaapani poisist, kes on kõik mõne suure firma või organisatsiooni pärijad ning tänu koolile tehtud arvukatele annetustele praktiliselt omavad tervet kooli. Ühel päeval astub tugeva õiglusmeelega ja kindlameelne Makino oma sõbranna kaitseks välja F4 liidri, Tsukasa Domyoji vastu. Seejärel saab Makino F4-lt n-ö. "punase kirja" - märgi, mille tõttu langeb tema peale terve õpilaskonna viha. Domyoji imestuseks on Makino aga palju südikam kui arvata võiks, ta ei murdu pinge all ning neile endilegi arusaamatult näib nende vahel tekkivat mingisugune side..

Shin:"Hana yori dango" on j-drama, millel on selle ülima populaarsuse tõttu 2 hooaega, ma räägin hetkel esimesest. Põhiliselt käib hooaeg selle ümber, kas Makinole meeldib Hanazawa Rui või Domyouji ning siis äraotsustades hakkab probleeme tekitama noormehe ema, kel on liiga palju võimu (ja kes ei karda seda kasutada kõige julmematel viisidel).

Näha võib siis Oguri Shun'i (Hanazawa Rui osas) ja Matsumoto Jun'i (Domyouji). Teised tegelased (kui Makinot mänginud tüdruk välja arvata st) on rohkem kõrvaltegelased ja ei tekitanud erilisi emotsioone. See-eest Oguri Shun...

Palju on kohti, kus saab kõva häälega naerda (nt Domyouji oskamatus jaapani keelt õigesti rääkida) kui ka n-ö pisarakiskujaid. Viimasest võib järeldada, et mõeldud on sari rohkem siiski naissoole, keda võib selline suhtedraama huvitada. Mulle igatahes läks peale, iga osa keris järjest pinget juurde ja lõpp.. oli väga kurb. Nali naljaks, aga alla kümne nagu hinnanguks panna ei tahaks.

Hinnang: 10/10

Mirju:

"Hana Yori Dango" puhul kehtib fraas "mida rohkem, seda uhkem". Võttepaigad, rõivastus, lood ise pakatavad omamoodi luksusest - välja on toodud näitlejate raskekahurvägi (neidude rõõmuks Matsumoto Jun ja Oguri Shun, tegelikult terve F4 + igasugu kõrvaltegelasi mängivad tuntud näod) ning ka eelarvega pole koonerdatud. Mida ikka oodata, kui peategelasteks on Jaapani kõige rikkamate võsukesed.
Drama mõjub veidike Tuhkatriinu-loona...kui mitte arvestada seda, et "prints" on enesekeskne, lapsemeelne ja kergesti ärrituv ning kangelanna valjuhäälne, põikpäine ja tomboy'lik. Alguses tunduvad kõik F4 poisid sellised "kauged ja kättesaamatud", aga loo arenedes koorub neistki inimlikkust, saab teada nende käitumise põhjused ja mõjutused. Domyoji (Matsujun) on alguses tõsine tõbras, vägivaldne, sadistlik ja ära hellitatud. Drama lõpuks on ta aga natuke (rõhutan, natuke) end parandanud, kuigi Makino peab siiski tulist vaeva nägema, et temaga hakkama saada. Jun avas end selle dramaga mulle hoopis teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja (tal oli kanda raske roll, aga ma ei kujutaks kedagi teist ette selle tegelasena). 
Väga tugevalt "avanes" tegelasena minu meelest veel Nishikado (Matsuda Shota, väga andekas noor näitleja). Teda tutvustati kui cool'i naistemehena, kes ei paista millestki eriti hoolivat, kuid ajapikku leidsin end temale südamest kaasa tundvat-elavat. 

HYD on emotsioonide keeristorm, sarja jooksul tuleb ette selliseid situatsioone, et hoia peast kinni ja looda, et kõik siiski hästi lõpeb. Mitu korda leidsin end mõttelt "Appi, oli SEDA nüüd veel vaja..." Korralik naistekas. Nii esimene kui teine hooaeg on vaatamist väärt.

Lisaks on veel film "Hana Yori Dango: Final", mis viib absurdsed süžeekäigud ja huumori minu jaoks hoopis teisele tasemele. 

Hinnang: 9/10

Continue reading...