Friday, October 30, 2009
Mei-chan no Shitsuji (メイちゃんの執事)
Atashinchi no Danshi (アタシんちの男子)
Yukan Club (有閑倶楽部)
Yukan Club on 2007. aasta 10-osaline j-drama, mis tõmbas mind taaskord sel põhjusel, et peategelased olid keskkooliõpilased. Yukan Club'iks nimetab siis end grupp õpilasi, kes puhtast igavusest võtavad ette igasuguste kahtlaste juhtumite lahendamise. Igal grupiliikmel on mingisugune oma kiiks küljes.
Thursday, October 29, 2009
Gokusen (ごくせん)
Sest ta on Oedo yakuza-perekonna neljanda põlvkonna pärijanna.
Seega peab Yankumi lisaks 3-D kasvatamisele hoidma ka oma päritolu ja pere tausta saladuses, kuna selle ilmsikstulekul võidakse ta vallandada. Siit saabki alguse lugu sõprusest, eelarvamuste kummutamisest ja inimlikkusest, kust ei puudu ekstsentrilised õpetajad, kenad detektiivid, noormeeste enda probleemid ja Yankumi soov õpetada nii, nagu süda õigeks peab.
"Gokusen" on lihtsalt vaimustav. Kindlasti üks mu lemmiksarju läbi aegade.Idee on, nagu jaapani draamadele tihti omane, üpris intrigeeriv, natuke absurdne, kuid piisav, et sinna ka tõsisemaid teemasid sisse põimida. Kuigi mitme hooaja vaatamise järel võiks natuke ette heita osade liigset "valemikohast ülesehitust", siis eriti see segama ei hakka.Nagu Shin ütles, huumorit on igas osas lausa ülekülluses (kooli õpetajaskond, eriti Sawatari ja tema näoilmed, Kumiko poolkoomilised armumised ja tema ümber tekkiv armukolm/nelinurk), samas leidub alati ka seda tasakaalustav tõsiduse-element, näiteks mõne poisi kodused probleemid või ühiskonna eelarvamused 3D klassi kohta.
Muusika oli piisavalt energiline ja kaasakiskuv, täpselt selline, mille taustal Kumiko ja poisid päikseloojangusse joosta võivad. XD Sarja OSTilt jäi mulle kõrva veel Sawada Shin theme, mille kaunid, natuke kummalis-müstiliselt mõjuvad flöödikäigud alati mu tähelepanu köidavad.
Muuhulgas oli "Gokusen" ka esimeseks jaapani draamaks, mida vaatasin.
Edasi läks asi juba üpris käest ära, sealt sai alguse minu Matsujuni-iidollus ja muud hullud asjad.
Muide, tegelikult vaatan ma seda koos emaga uuesti - harin teda jaapani draamade teemal. Ka talle meeldib see sari ning ta on mitu korda öelnud, et seda võiks eesti kanalitel täitsa edukalt näidata just õpetlikkuse-aspekti poolest.
Hinnang: 10/10
Wednesday, October 28, 2009
Hanazakari no kimitachi he (花ざかりの君たちへ)
Huumori poolest on see j-drama minu jaoks ületamatu. Seda EI ole võimalik tõsise näoga vaadata, mu vend tegi mulle mitu korda isegi märkuse, kui arvutiekraani ees end taas herneks hirnusin. Jaburad olukorrad, omapärased tegelaskujud...oeh. Enne selle vaatamist tuleb tõsisemalt kõhulihaseid treenida, muidu nad pärast valutavad (naermisest).
Tegelastest võiks mainida eriliselt peaaegu kõiki, igaühel oli oma "kiiks" - Nakatsu oma eneseleidmisprobleemidega ("Ma pole ho-o-mooo!" + tants sööklalaual, peas roosa aluspesu), geist kooliarst Umeda (oh, see mees oli lihtsalt niiiii lahe...juba Hana Kimi mangas meeldis ta mulle väga), 2. ühiselamu naistekütist juht Nanba ("Ole ettevaatlik. kui talle liiga lähedale satud, võid rasedaks jääda!" - Mizuki "Eeeehhhh?!"), 1. ühiselamu võitluskunstiässast pea Tennouji (ja tema "huvitavad" distsipliinimeetodid), 3. ühiselamu ilueedist esimees Oscari (issand, sellest tüübist veidramat annab leida...tõeline "king of weirdness" oma barokkajastu-ihalusega), üleloomulike võimetega Kayashima (tema geniaalne theme-song ja käte-žest!).....ma võiks lugema jäädagi.
Igatahes, draamat on, huumorit on, midagi väga sügavat vast mitte, aga see ei sega sarja nautimist. Värvilahendused ja üldine toon on kuidagi eriti ergad ja rõõmsad, peaaegu unenäoline tunne tekib.
Hinnang: 10/10
Nobuta wo produce ( 野ブタ。をプロデュース )
Nobuta wo produce ( 野ブタ。をプロデュース ) (2005)
Kiritani Shuji on üks populaarsemaid poisse koolis, kes saab kõigiga hästi läbi (kuigi "kõigile meeldiva tüübi" mängimine on talle ainult rolliks, oma tõelist palet ta koolis väga ei näita). Seevastu Kusano Akira, tema klassivend, on üliveider tüüp, keda keegi tõsiselt ei võta ning seetõttu hoiab ka Shuji temast eemale. Akira on tema jaoks tüütu, räägib ja käitub naljakalt ning teeb miskipärast näo, nagu oleksid nad parimad sõbrad. Shujil on aga komme iga päev enne kooliminekut käia ühe konkreetse paju juures. Üks hommik aga avastab ta, et paju on läinud ning selle asemel kohtab ta seal Nobukot, hoolitsemata välimusega tüdrukut, kes samuti oli pajuotsingul, küll aga selleks, et end üle puua. Järgmine päev avastab Shuji, et klassiga liituv uus tüdruk on just seesama Nobuko. Ülimadala enesehinnangu, enesekindluse puudumise ja inimkartlikkuse tõttu hakkavad klassi ülemeigitud liider-tüdrukud neiut juba esimesest päevast alates kiusama ning keegi ei näi sellele ülekohtule vahele astuvat. Lõpuks otsustavad aga kaks kõige erinevamat noormeest, Shuji ja Akira oma nooruse huvitavamalt veetmiseks hakata Nobukot (koodnimega Nobuta) "produtseerima", st muuta ta populaarseks. Ainsaks tingimuseks nende "projekti" juures on, et keegi ei tohi teada, et nad grupina sellise asjaga tegelevad. Ettevõtmisele loobib kaikaid kodarasse aga salapärane tüdruk, kes igal võimalusel nende plaane nurjab.
Üldiselt väga südamlik ja armas. Nagu eelmises postis sai öeldud, saab ka siin Horikita Makit näha, küll aga hoopis masendavama tüdruku rollis kui muidu.
Eelkõige on armsad väikesed detailid liigutuste ja sõnade näol ("Nobuta Power chuunyu!", "Kon!"). Akira käitumine tegelikult on üpris pinda käiv, eriti tema sõnade venitamine ja kahtlane naer (muidugi, ajapikku võib avastada, et see on endale külge jäänud), nii et ma ei imesta Shuji vastupanu koha pealt. :D Küll aga need kolm ei saa teistmoodi kui soojenevad üksteise vastu ning nii tulebki ilus lugu sõprusest (ja arvestades sissejuhatuses mainitud salapärast tüdrukut, ka kõrvallugu n-ö. noa selga löömisest).
Kohati kergelt venib, kuid siiski vaatamist väärt.
Hinnang: 7/10
.
Mirju:
Taaskord üks minu lemmikuid. Selles j-dramas leidub nii piisav kogus (absurdi)huumorit, koolielu keerukust kui ka noorte probleeme, aga eelkõige on see lugu sõprusest. Kolm erinevat inimest satuvad olude tõttu kokku ning sealt hakkab arenema igaühe jaoks eneseleidmise, eneseteostuse ning tõelise sõpruse mõtte avastamise tee.
Kõigil kolmel peategelasel on omad mured ja probleemid, millest nad peavad üle saama (kas ise või sõprade abiga) - teiste heakskiidu ja oma tahte vastuolu, sotsiofoobsus, päritolu...niimõnedki noored suudaksid ilmselt (kuigi võib-olla mitte nii ekstreemselt) leida sarnasusi-paralleele enda eluga.
Võib-olla see sellepärast mulle nii väga meeldiski - see dorama polnud mingi tüüpiline armastuslugu. Ühtaegu keerukas ja lihtne, kaasakiskuv ja mõtlemapanev.
Plussiks oli ka näitlejavalik (kuigi mulle Horikita Maki nii palju ei meeldi kui Shinile).
Lõpulugu jäi positiivselt meelde, selline meeldejääv, mõnusa rütmiga lugu XD Hea, et kaks iidol-lauljat/näitlejat (Yamashita Tomohisa ja Kamenashi Kazuya ehk Akira ja Shuji) olid oma jõud ühendanud.
Hinnang: 9/10
Hana Yori Dango (花より男子)
"Hana Yori Dango" puhul kehtib fraas "mida rohkem, seda uhkem". Võttepaigad, rõivastus, lood ise pakatavad omamoodi luksusest - välja on toodud näitlejate raskekahurvägi (neidude rõõmuks Matsumoto Jun ja Oguri Shun, tegelikult terve F4 + igasugu kõrvaltegelasi mängivad tuntud näod) ning ka eelarvega pole koonerdatud. Mida ikka oodata, kui peategelasteks on Jaapani kõige rikkamate võsukesed.
Drama mõjub veidike Tuhkatriinu-loona...kui mitte arvestada seda, et "prints" on enesekeskne, lapsemeelne ja kergesti ärrituv ning kangelanna valjuhäälne, põikpäine ja tomboy'lik. Alguses tunduvad kõik F4 poisid sellised "kauged ja kättesaamatud", aga loo arenedes koorub neistki inimlikkust, saab teada nende käitumise põhjused ja mõjutused. Domyoji (Matsujun) on alguses tõsine tõbras, vägivaldne, sadistlik ja ära hellitatud. Drama lõpuks on ta aga natuke (rõhutan, natuke) end parandanud, kuigi Makino peab siiski tulist vaeva nägema, et temaga hakkama saada. Jun avas end selle dramaga mulle hoopis teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja (tal oli kanda raske roll, aga ma ei kujutaks kedagi teist ette selle tegelasena).
Väga tugevalt "avanes" tegelasena minu meelest veel Nishikado (Matsuda Shota, väga andekas noor näitleja). Teda tutvustati kui cool'i naistemehena, kes ei paista millestki eriti hoolivat, kuid ajapikku leidsin end temale südamest kaasa tundvat-elavat.
HYD on emotsioonide keeristorm, sarja jooksul tuleb ette selliseid situatsioone, et hoia peast kinni ja looda, et kõik siiski hästi lõpeb. Mitu korda leidsin end mõttelt "Appi, oli SEDA nüüd veel vaja..." Korralik naistekas. Nii esimene kui teine hooaeg on vaatamist väärt.
Lisaks on veel film "Hana Yori Dango: Final", mis viib absurdsed süžeekäigud ja huumori minu jaoks hoopis teisele tasemele.
Hinnang: 9/10