"Hana yori dango" (2005)
Tsukushi Makino on pigem kõrgemale klassile mõeldud eliitkooli, Eitoku Gakuen'i õpilane. Kuna seal käivad enamasti Jaapani koorekihi lapsed, langeb Makino sageli oma "vaese" elu ja "tavakodanliku" päritolu tõttu kiusamise ohvriks. Ta üritas teiste seast mitte eriti esile tõusta, hoida madalat profiili kuni kooli lõpetamiseni, kuid ometi juhtus tal olema vastasseis F4 (ehk Flower Four) grupiga. F4 koosneb neljast kõige rikkamast (ja kenamast) Jaapani poisist, kes on kõik mõne suure firma või organisatsiooni pärijad ning tänu koolile tehtud arvukatele annetustele praktiliselt omavad tervet kooli. Ühel päeval astub tugeva õiglusmeelega ja kindlameelne Makino oma sõbranna kaitseks välja F4 liidri, Tsukasa Domyoji vastu. Seejärel saab Makino F4-lt n-ö. "punase kirja" - märgi, mille tõttu langeb tema peale terve õpilaskonna viha. Domyoji imestuseks on Makino aga palju südikam kui arvata võiks, ta ei murdu pinge all ning neile endilegi arusaamatult näib nende vahel tekkivat mingisugune side..
Shin:"Hana yori dango" on j-drama, millel on selle ülima populaarsuse tõttu 2 hooaega, ma räägin hetkel esimesest. Põhiliselt käib hooaeg selle ümber, kas Makinole meeldib Hanazawa Rui või Domyouji ning siis äraotsustades hakkab probleeme tekitama noormehe ema, kel on liiga palju võimu (ja kes ei karda seda kasutada kõige julmematel viisidel).
Näha võib siis Oguri Shun'i (Hanazawa Rui osas) ja Matsumoto Jun'i (Domyouji). Teised tegelased (kui Makinot mänginud tüdruk välja arvata st) on rohkem kõrvaltegelased ja ei tekitanud erilisi emotsioone. See-eest Oguri Shun...
Palju on kohti, kus saab kõva häälega naerda (nt Domyouji oskamatus jaapani keelt õigesti rääkida) kui ka n-ö pisarakiskujaid. Viimasest võib järeldada, et mõeldud on sari rohkem siiski naissoole, keda võib selline suhtedraama huvitada. Mulle igatahes läks peale, iga osa keris järjest pinget juurde ja lõpp.. oli väga kurb. Nali naljaks, aga alla kümne nagu hinnanguks panna ei tahaks.
Hinnang: 10/10
Mirju:
"Hana Yori Dango" puhul kehtib fraas "mida rohkem, seda uhkem". Võttepaigad, rõivastus, lood ise pakatavad omamoodi luksusest - välja on toodud näitlejate raskekahurvägi (neidude rõõmuks Matsumoto Jun ja Oguri Shun, tegelikult terve F4 + igasugu kõrvaltegelasi mängivad tuntud näod) ning ka eelarvega pole koonerdatud. Mida ikka oodata, kui peategelasteks on Jaapani kõige rikkamate võsukesed.
Drama mõjub veidike Tuhkatriinu-loona...kui mitte arvestada seda, et "prints" on enesekeskne, lapsemeelne ja kergesti ärrituv ning kangelanna valjuhäälne, põikpäine ja tomboy'lik. Alguses tunduvad kõik F4 poisid sellised "kauged ja kättesaamatud", aga loo arenedes koorub neistki inimlikkust, saab teada nende käitumise põhjused ja mõjutused. Domyoji (Matsujun) on alguses tõsine tõbras, vägivaldne, sadistlik ja ära hellitatud. Drama lõpuks on ta aga natuke (rõhutan, natuke) end parandanud, kuigi Makino peab siiski tulist vaeva nägema, et temaga hakkama saada. Jun avas end selle dramaga mulle hoopis teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja (tal oli kanda raske roll, aga ma ei kujutaks kedagi teist ette selle tegelasena).
Väga tugevalt "avanes" tegelasena minu meelest veel Nishikado (Matsuda Shota, väga andekas noor näitleja). Teda tutvustati kui cool'i naistemehena, kes ei paista millestki eriti hoolivat, kuid ajapikku leidsin end temale südamest kaasa tundvat-elavat.
HYD on emotsioonide keeristorm, sarja jooksul tuleb ette selliseid situatsioone, et hoia peast kinni ja looda, et kõik siiski hästi lõpeb. Mitu korda leidsin end mõttelt "Appi, oli SEDA nüüd veel vaja..." Korralik naistekas. Nii esimene kui teine hooaeg on vaatamist väärt.
"Hana Yori Dango" puhul kehtib fraas "mida rohkem, seda uhkem". Võttepaigad, rõivastus, lood ise pakatavad omamoodi luksusest - välja on toodud näitlejate raskekahurvägi (neidude rõõmuks Matsumoto Jun ja Oguri Shun, tegelikult terve F4 + igasugu kõrvaltegelasi mängivad tuntud näod) ning ka eelarvega pole koonerdatud. Mida ikka oodata, kui peategelasteks on Jaapani kõige rikkamate võsukesed.
Drama mõjub veidike Tuhkatriinu-loona...kui mitte arvestada seda, et "prints" on enesekeskne, lapsemeelne ja kergesti ärrituv ning kangelanna valjuhäälne, põikpäine ja tomboy'lik. Alguses tunduvad kõik F4 poisid sellised "kauged ja kättesaamatud", aga loo arenedes koorub neistki inimlikkust, saab teada nende käitumise põhjused ja mõjutused. Domyoji (Matsujun) on alguses tõsine tõbras, vägivaldne, sadistlik ja ära hellitatud. Drama lõpuks on ta aga natuke (rõhutan, natuke) end parandanud, kuigi Makino peab siiski tulist vaeva nägema, et temaga hakkama saada. Jun avas end selle dramaga mulle hoopis teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja (tal oli kanda raske roll, aga ma ei kujutaks kedagi teist ette selle tegelasena).
Väga tugevalt "avanes" tegelasena minu meelest veel Nishikado (Matsuda Shota, väga andekas noor näitleja). Teda tutvustati kui cool'i naistemehena, kes ei paista millestki eriti hoolivat, kuid ajapikku leidsin end temale südamest kaasa tundvat-elavat.
HYD on emotsioonide keeristorm, sarja jooksul tuleb ette selliseid situatsioone, et hoia peast kinni ja looda, et kõik siiski hästi lõpeb. Mitu korda leidsin end mõttelt "Appi, oli SEDA nüüd veel vaja..." Korralik naistekas. Nii esimene kui teine hooaeg on vaatamist väärt.
Lisaks on veel film "Hana Yori Dango: Final", mis viib absurdsed süžeekäigud ja huumori minu jaoks hoopis teisele tasemele.
Hinnang: 9/10
0 comments:
Post a Comment