Gokusen (ごくせん)

Gokusen (ごくせん) (2002)

Yamaguchi Kumiko on noor naine, kelle unistus on saada õpetajaks. Õnneliku juhuse läbi saabki ta tööd Shirokini keskkooli matemaatikaõpetajana ning määratakse klassijuhatajaks 3-Dle - kõige hullemale kaakide klassile terve kooli ajaloos.  Keegi teine ei soovi seda klassi oma vastutusele võtta, kuna õpilased ei kuula tunnis mitte midagi, tekitavad pahandust, ei pööra õpetajale tähelepanu või räägivad talle vastu, huligaanitsevad, jne jne. Nende värvitud juuste, segaste peresuhete ja ükskõikse suhtumisega "mässajate" vaimseks juhiks on Sawada Shin. Noormees tuleb ja lahkub koolist pealtnäha oma suva järgi, kuid tema tundub teistest õpilastest siiski nupukam olevat.

Kumiko, õpilastelt saadud uue hüüdnimega Yankumi aga ei karda sellist poistekampa mitte karvavõrdki. Miks?
Sest ta on Oedo yakuza-perekonna neljanda põlvkonna pärijanna.
Seega peab Yankumi lisaks 3-D kasvatamisele hoidma ka oma päritolu ja pere tausta saladuses, kuna selle ilmsikstulekul võidakse ta vallandada.  Siit saabki alguse lugu sõprusest, eelarvamuste kummutamisest ja inimlikkusest, kust ei puudu ekstsentrilised õpetajad, kenad detektiivid, noormeeste enda probleemid ja Yankumi soov õpetada nii, nagu süda õigeks peab.

Shin:

Tegemist on siis 12-osalise (+ special) J-drama'ga, mille nimi on lühend 'gokudo no sensei'st', mis tähendaks a la gangster õpetaja. Hiljuti hakkasin neid vaatama ning peab ütlema, et Gokusen on jätkuvalt üks parimatest. Nalja ja natuke romantikat on igas episoodis. Yamaguchi Kumiko (või Yankumi, nagu õpilased hakkavad teda kutsuma) tegelaskuju on üheaegselt armsalt nohiklik ja teisalt, kui on tarvis oma õpilasi kaitsta, ka väga lahe. Seeria jooksis ise väga sujuvalt, üpris kiiresti soojenevad õpilased Yankumi suhtes üles, kuna nad mõistavad, et ta ei ole järjekordne ükskõikne õpetaja, vaid hoolib tõesti neist. Et asja natuke keerulisemaks ajada, tekivad Yankumil endal romantilised suhted Shinohara vastu, kes osutub politseinikuks, mis aga ei sobi väga hästi tema taustaga kokku. Kui natuke on mingisuguseid teadmisi jaapani keele viisakusvormide kohta (või siis väga hea fansub, kus sageli on ka viidatud neile), siis on kindlasti poole huvitavam/naljakam, kuna suur osa situatsiooni- koomikast põhineb just sellel, kuidas Yankumi viisakast keelest yakuza-keelde endale teadmatagi üle läheb.

Igaljuhul humoorikas ja tore j-drama.

Hinnang: 10/10

Mirju:

"Gokusen" on lihtsalt vaimustav. Kindlasti üks mu lemmiksarju läbi aegade.Idee on, nagu jaapani draamadele tihti omane, üpris intrigeeriv, natuke absurdne, kuid piisav, et sinna ka tõsisemaid teemasid sisse põimida. Kuigi mitme hooaja vaatamise järel võiks natuke ette heita osade liigset "valemikohast ülesehitust", siis eriti see segama ei hakka.Nagu Shin ütles, huumorit on igas osas lausa ülekülluses (kooli õpetajaskond, eriti Sawatari ja tema näoilmed, Kumiko poolkoomilised armumised ja tema ümber tekkiv armukolm/nelinurk), samas leidub alati ka seda tasakaalustav tõsiduse-element, näiteks mõne poisi kodused probleemid või ühiskonna eelarvamused 3D klassi kohta.
Muusika oli piisavalt energiline ja kaasakiskuv, täpselt selline, mille taustal Kumiko ja poisid päikseloojangusse joosta võivad. XD Sarja OSTilt jäi mulle kõrva veel Sawada Shin theme, mille kaunid, natuke kummalis-müstiliselt mõjuvad flöödikäigud alati mu tähelepanu köidavad.
Muuhulgas oli "Gokusen" ka esimeseks jaapani draamaks, mida vaatasin.
Edasi läks asi juba üpris käest ära, sealt sai alguse minu Matsujuni-iidollus ja muud hullud asjad.

Muide, tegelikult vaatan ma seda koos emaga uuesti - harin teda jaapani draamade teemal. Ka talle meeldib see sari ning ta on mitu korda öelnud, et seda võiks  eesti kanalitel täitsa edukalt näidata just õpetlikkuse-aspekti poolest.

Hinnang: 10/10