Kimi wa petto (きみはペット)

"Kimi wa petto" ehk "You're my pet" on 10-osaline 2003. aasta j-drama. Peaosades Koyuki (Iwaya Sumire) ja Matsumoto Jun ("Momo" Goda Takeshi).


Pärast masendavat tööpäeva (mille jooksul ta viidi üle prestiižika ajalehe välissuhete toimetusest vähetähtsasse vaba-aja osakonda, kuna ta ülemus ei suutnud taluda, et temasarnane ilus ja edukas supernaine oma alal meestele silmad ette teeb) naaseb Iwaya Sumire koju, kus teda ootab üllatus. Ta leiab oma kodu ukse eest pappkasti seest haavatud noormehe, kelle korterisse veab ja terveks ravib. Järgmisel päeval selgub, et uustulnukas ei soovigi lahkuda ning Sumire ütleb naljaga pooleks, et lubab tal jääda, kui noormees on nõus lemmikloomaks hakkama. Viimane nõustubki ja nii algab nende uus elu omaniku ja lemmikloomana.



Mirju:

Kuigi ma alguses kahtlesin, kas see mulle meeldima hakkab, kujunes see sari väga armsaks ja südamlikuks. Minu kallis Matsujun tõestas, et võib ka (vahelduseks vägivaldsete, sadistlike ja probleemidega noormeeste mängimisele) ülinunnu olla, selle juures siiski piisavalt tõsiseks jäädes. Ka Koyuki tegi hea rollisoorituse, temas oli piisavalt ülipingutavat alfaemast kui ka inimlikku nõrkust. Sumire ja Momo omapärase suhte arenemise kõrval oli mitu kõrvalliini, mis võib-olla nii palju huvi ei pakkunud, kuid dramaatilisi hetki oli neiski kuhjaga. Lõpuks moodustus armu-nelinurk, mille osalisteks Momo, Sumire, viimase töökaaslane ja noorusarmastus Hasumi Shigehito ning seda meest ihaldav office-lady Yuri.

Romantikutele soovitan kindlasti (ennekõike on KwP siiski naistekas), silmad võttis see draama korralikult niiskeks mitmel korral. Minagi leidsin end mitu korda soovimast, et mul oleks sarnane lemmik, kelle juurde õhtul koju tulla, kes pakuks tingimusteta tuge ja armastust. Sari näitas, et tihti peitub näiliselt kõige tugevamate inimeste pealispinna all lihtsalt soov, et temast hoolitaks ja teda hinnataks selle eest, kes ta on. Ühiskonnanormide ja enese tõekspidamiste konflikt + üksindus + keeruline suhetepundar + suur annus südamlikkust = Kimi wa Petto. Lisaks suutis lugu mind lõpus paar korda isegi sisu poolest üllatada.
Muusika polnud väga eriline ega meeldejääv. Sarja kõige tugevamaks küljeks peangi kahe peategelase vahelist suhet, selle kujunemist ning osapoolte arengut inimestena.

Hinne: 7/10

Continue reading...

LIFE (ライフ)

 2007. aasta 11-osaline Keiko Suenobu manga järgi tehtud j-drama, mis räägib tüdruku nimega Ayumu kannatustest koolis. Kooli astudes näib kõik väga lubav ning Ayumul õnnestub isegi üks kena sõbranna saada. Asjad võtavad aga ränga pöörde ning Ayumu satub koolivägivalla ohvriks, seda juhtimas aga eelmainitud 'sõbranna'.

See oli kõige esimene draama, mida ma nägin ja ainus täiesti tõsine j-drama, mida ma olen vaevunud lõpuni vaatama. Ja tõesti mindi ikka all-out - Ayumu pidi kannatama nii vaimset kui füüsilist vägivalda ja väljapääsu ei näinud kuskil olevat. Ja väga hästi mängiti välja - draama sisu jäi endaga ka peale seda, kui osa oli ammu ära vaadatud ja kinni pandud. Tekkis kaastunne piirini, et ajas ennastki tujust ära. See j-drama aga tõestas täielikult, et see žanr kui selline on oma nime täielikult väärt - pinge koguaeg õhus, kõigele keeratakse selline vint peale. Jaapanlased teevad ikka kõike tuhat korda hullemalt, koolivägivald selline, et ei suudaks õudusunenägudes ka seda ette kujutada.

Lõpuks võtab aga LIFE natuke positiivsema pöörde, kui Ayumu saab sõbraks ühe teise tüdrukuga, kes ei ole nii väiklane (ja sadistlik) kui teised klassikaaslased, ning Ayumu hakkab leidma endas jõudu, et vastu astuda enda kiusajatele.

Ausalt öeldes ei olegi väga palju antud j-drama kohta öelda, sest tõsised j-dramad ega animed pole kunagi väga mind tõmmanud (ma ju ometi vaatan neid meelelahutuseks.. tõsise teemaga asjad on liiga pingerikkad, et meeltlahutavad olla). Hästi tehtud, aga uuesti ei tahaks vaadata.

Hinnang: 6/10

Continue reading...

Mei-chan no Shitsuji (メイちゃんの執事)

Mei-chan no Shitsuji on 2009. aasta 10-osaline j-drama, mille peategelaseks on noor tüdruk nimega Mei, kes peab hakkama peale oma vanemate traagilist surma käima St Lucia tüdrukutekoolis, kus kõigil õpilastel on oma ülemteener. Mei pole aga üldse samast puust kui ülejäänud tüdrukud ning ei rõõmusta üldse selle üle, et ta on endale saanud ühe parima ülemteenri, mida võimalik saada on, ning seda sellepärast, et temas on väga võimsa perekonna verd.

Mei'd mängiv Eikura Nana pole nii sümpaatne, kui Horikita Maki, keda tavaliselt taolistes osades mängimas näeb, kuid temaga harjub. Kaasa aitab kindlasti tema ülemteenrit Rihitot mängiv Mizushima Hiro (Hana Kimi), kelle üle ilastada saab. Üks kooli reeglitest on, et tüdruku ja tema ülemteenri vahel ei tohi mingisugust romantikat olla, aga südamed ju reegleid ei kuula. Kui potti lisandub veel Rihito vend, kes proovib ka ülemteenriks saada, tekib väike armukolmnurk.

Niisiis, olemas on ilusad poisid ja kohmetu peategelasest tüdruk. Puudu on vaid.. eluohtlik draama! Seda pakub küllaldaselt St Lucia kooli kõrgeima taseme väljateeninud Lucia-sama, kes väljaspoolt vaadates on armas ja naeratav, kuid seesmiselt haub Mei'le kättemaksu. Teda aitab selles tema ülemteener Shinobu, keda mängib ei keegi muu kui Mukai Osamu (Atashinchi no Danshi). Kuigi nagu ei tahaks sellist täiesti arusaamatut ebaõiglust vaadata (mulle piisaks vaid rõõmsast poolest), peab tunnistama, et see paneb järgmise osa järgi kibelema, et näha, mis siis lõpuks välja kukub.

Hinnang: 7/10

Continue reading...

Atashinchi no Danshi (アタシんちの男子)

Atashinchi no Danshi on 2009. aasta 11-osaline j-drama, milles Horikita Maki mängib kodutut nimega Mineta Chisato, kellel lasub kasutust hasartmängusõltuvusega isa tõttu üüratu võlg, mille tõttu ta on sunnitud võlanõudjate eest varjuma. Kõige kriitilisemal hetkel satub ta ellu aga mees nimega Okura Shinzo, rikas (mänguasjade) leiutaja, kes lubab ta võla kinni maksta, kui ta temaga kuuks ajaks abiellub.

Peale toda kuud Shinzo sureb, kuid Chisato avastab, et sellega pole ammugi kõik lõppenud. Nimelt on Shinzo omal ajal adopteerinud kuus poega, kõik selle nimel, et ühest neist enda pärija teha. Kõik pojad elavad koos ühes majas ning Chisato peab nendega kolm kuud koos elama ning neile ema mängima, täites teatud tingimusi nagu koos ühe laua taga söömine, et oma võlast lõplikult pääseda. See pole aga sugugi lihtne, sest kõik pojad on väga omamoodi ning ei pea end vaatamata kõigele üheks perekonnaks, vaid lihtsalt inimesteks, kes ühe katuse all juhtuvad elama.

Ma võtsin selle j-drama ette vaid sel põhjusel, et selles mängib Horikita Maki (ma olen väga kahtlustav j-dramade koha pealt, mis ei keerle õpilaste ümber). See aga haaras mind üpris kiiresti teemaga kaasa ning nalja sai küll ja küll. Ka oli silmailu - Kaname Jun vanima pojana, Mukai Osamu, Yamamoto Yusuke (kes ka Hana Kimis mängis).

Eraldi mainimist väärib minu meelest Hard Gay cameo ühes osas, kus ta ka saunas istub (seda tehakse antud j-drama puhul, mulle näib, et pea iga osa). Hard Gay on omaette kohutavalt naljakas oma HOO'tamisega ning temaa järsku ühes episoodis nägemine pani lausa plaksutama. Huvitav fakt: maja, kus Okura poisid elavad, oli Yukan Club'is hoopistükkis kool.

Igal juhul väga südamlik ja armas j-drama.

Hinnang: 9/10

Continue reading...

Yukan Club (有閑倶楽部)

Yukan Club on 2007. aasta 10-osaline j-drama, mis tõmbas mind taaskord sel põhjusel, et peategelased olid keskkooliõpilased. Yukan Club'iks nimetab siis end grupp õpilasi, kes puhtast igavusest võtavad ette igasuguste kahtlaste juhtumite lahendamise. Igal grupiliikmel on mingisugune oma kiiks küljes.

Blond bishounen Bido Granmarie on Rootsi saadiku poeg ja on grupi edev meespool. Edeva naispoole osa võtab enda kätte Kizakura Karen, kes loodab kunagi rikkale mehele saada. Kikumasamune Seishiro ja Hakushika Noriko moodustavad grupi rahulikuma ja ratsionaalsema poole, kuigi Noriko meestevihkamine/kartus ületab igasuguse ratsionaalsuse piiri. Mu enda lemmikuteks tegelasteks on aga Shochikubai Miroku ja Kenbishi Yuri. Miroku on politseipealiku poeg ja teda mängiv Akanishi Jin on lihtsalt tapvalt ilus, täites kakkoi tüübi rolli suurepäraselt. Yuri meenutab mulle iseennast - võitlushimuline, natuke rumal (ta hinded on kooli madalaimad) ja suur söögiarmastaja. Yuri lausa plahvatab energiast ning tema reaktsioonid olukordadele tõid naeratuse suule.

Iga episoodi jooksul lahendatakse ära üks juhtum ja seetõttu juhtum ka lemmikosa olema - nimelt ühes hilisemas osas saadab üks pettunud okama politseipealikule pommi ning poisid lõpetavad juhtumit lahendades naisteriietes (täitsa põnev, kui tihti see on j-dramades lahendus), mille peale vähemalt mina end laua alla naersin.

Üks lemmikumaid kindlasti.

Hinnang: 10/10

Continue reading...

Gokusen (ごくせん)

Gokusen (ごくせん) (2002)

Yamaguchi Kumiko on noor naine, kelle unistus on saada õpetajaks. Õnneliku juhuse läbi saabki ta tööd Shirokini keskkooli matemaatikaõpetajana ning määratakse klassijuhatajaks 3-Dle - kõige hullemale kaakide klassile terve kooli ajaloos.  Keegi teine ei soovi seda klassi oma vastutusele võtta, kuna õpilased ei kuula tunnis mitte midagi, tekitavad pahandust, ei pööra õpetajale tähelepanu või räägivad talle vastu, huligaanitsevad, jne jne. Nende värvitud juuste, segaste peresuhete ja ükskõikse suhtumisega "mässajate" vaimseks juhiks on Sawada Shin. Noormees tuleb ja lahkub koolist pealtnäha oma suva järgi, kuid tema tundub teistest õpilastest siiski nupukam olevat.

Kumiko, õpilastelt saadud uue hüüdnimega Yankumi aga ei karda sellist poistekampa mitte karvavõrdki. Miks?
Sest ta on Oedo yakuza-perekonna neljanda põlvkonna pärijanna.
Seega peab Yankumi lisaks 3-D kasvatamisele hoidma ka oma päritolu ja pere tausta saladuses, kuna selle ilmsikstulekul võidakse ta vallandada.  Siit saabki alguse lugu sõprusest, eelarvamuste kummutamisest ja inimlikkusest, kust ei puudu ekstsentrilised õpetajad, kenad detektiivid, noormeeste enda probleemid ja Yankumi soov õpetada nii, nagu süda õigeks peab.

Shin:

Tegemist on siis 12-osalise (+ special) J-drama'ga, mille nimi on lühend 'gokudo no sensei'st', mis tähendaks a la gangster õpetaja. Hiljuti hakkasin neid vaatama ning peab ütlema, et Gokusen on jätkuvalt üks parimatest. Nalja ja natuke romantikat on igas episoodis. Yamaguchi Kumiko (või Yankumi, nagu õpilased hakkavad teda kutsuma) tegelaskuju on üheaegselt armsalt nohiklik ja teisalt, kui on tarvis oma õpilasi kaitsta, ka väga lahe. Seeria jooksis ise väga sujuvalt, üpris kiiresti soojenevad õpilased Yankumi suhtes üles, kuna nad mõistavad, et ta ei ole järjekordne ükskõikne õpetaja, vaid hoolib tõesti neist. Et asja natuke keerulisemaks ajada, tekivad Yankumil endal romantilised suhted Shinohara vastu, kes osutub politseinikuks, mis aga ei sobi väga hästi tema taustaga kokku. Kui natuke on mingisuguseid teadmisi jaapani keele viisakusvormide kohta (või siis väga hea fansub, kus sageli on ka viidatud neile), siis on kindlasti poole huvitavam/naljakam, kuna suur osa situatsiooni- koomikast põhineb just sellel, kuidas Yankumi viisakast keelest yakuza-keelde endale teadmatagi üle läheb.

Igaljuhul humoorikas ja tore j-drama.

Hinnang: 10/10

Mirju:

"Gokusen" on lihtsalt vaimustav. Kindlasti üks mu lemmiksarju läbi aegade.Idee on, nagu jaapani draamadele tihti omane, üpris intrigeeriv, natuke absurdne, kuid piisav, et sinna ka tõsisemaid teemasid sisse põimida. Kuigi mitme hooaja vaatamise järel võiks natuke ette heita osade liigset "valemikohast ülesehitust", siis eriti see segama ei hakka.Nagu Shin ütles, huumorit on igas osas lausa ülekülluses (kooli õpetajaskond, eriti Sawatari ja tema näoilmed, Kumiko poolkoomilised armumised ja tema ümber tekkiv armukolm/nelinurk), samas leidub alati ka seda tasakaalustav tõsiduse-element, näiteks mõne poisi kodused probleemid või ühiskonna eelarvamused 3D klassi kohta.
Muusika oli piisavalt energiline ja kaasakiskuv, täpselt selline, mille taustal Kumiko ja poisid päikseloojangusse joosta võivad. XD Sarja OSTilt jäi mulle kõrva veel Sawada Shin theme, mille kaunid, natuke kummalis-müstiliselt mõjuvad flöödikäigud alati mu tähelepanu köidavad.
Muuhulgas oli "Gokusen" ka esimeseks jaapani draamaks, mida vaatasin.
Edasi läks asi juba üpris käest ära, sealt sai alguse minu Matsujuni-iidollus ja muud hullud asjad.

Muide, tegelikult vaatan ma seda koos emaga uuesti - harin teda jaapani draamade teemal. Ka talle meeldib see sari ning ta on mitu korda öelnud, et seda võiks  eesti kanalitel täitsa edukalt näidata just õpetlikkuse-aspekti poolest.

Hinnang: 10/10

Continue reading...

Hanazakari no kimitachi he (花ざかりの君たちへ)

Hanazakari no kimitachi he: Ikemen paradaisu (2007)

Hanazakari no kimi tachi he: Ikemen paradaisu, lühidalt Hana Kimi, on gender-bender J-drama jaapanlasest tüdrukust Ashiya Mizukist, kes elab Ameerikas. Tema suureks iidoliks on Sano Izumi, tõusev täht noorte kõrgushüppes. Peale ühte õnnetust saab Sano aga viga ning loobub spordialast. Mizuki otsustab minna Sano kooli (Jaapanisse), et veenda teda uuesti kõrgushüppega tegelema. Ainus konks on selles, et Sano käib vaid noormeestele mõeldud keskkoolis. Ashiyal on siiski siht silme ees ning seetõttu maskeerub ta poisiks, et kooli sisse saada, Sanot kohata ning teda aidata.

Võimatult armas ja naljakas J-drama. Oguri Shun on juba Gokusenist meelde jäänud ning ka peategelast mängiv Horikita Maki on ka meeldejääv tüdruk, keda võib veel näha nt Nobuta wo Produce'is ja Teppan Shojo Akane's.

Mingil põhjusel on jätkuvat raske j-dramadest raske kirjutada, kümmekond episoodi üritab Ashiya Sanot veenda, saades temaga seejuures paremaks sõbraks, tõkkeid viskab Ashiya plaani näiteks see, et ta vend tahab, et ta koju tagasi tuleks jne.

Mul pole mingisugust viitsimist tõsist j-dramat vaadata ning seetõttu huumor on esimene asi, mis ma otsin. Ja seda Hana Kimi's jätkub. Esmajoones just Ikuta Toma mängitud Nakatsu Shuichi, kahtlustades, et omab homokalduvusi, tehes pidevalt kahtlaseid nägusid omaette mõeldes, toob draamasse nalja. Muidugi igast jama saab ka ülejäänud koolikaaslastega, ühikate omavahelise jantimise, teiseks sooks riietumise ja muu sellisega.

Lemmik-lemmik drama.

Hinnang: 10/10

.

Mirju:

Huumori poolest on see j-drama minu jaoks ületamatu. Seda EI ole võimalik tõsise näoga vaadata, mu vend tegi mulle mitu korda isegi märkuse, kui arvutiekraani ees end taas herneks hirnusin. Jaburad olukorrad, omapärased tegelaskujud...oeh. Enne selle vaatamist tuleb tõsisemalt kõhulihaseid treenida, muidu nad pärast valutavad (naermisest). 
Tegelastest võiks mainida eriliselt peaaegu kõiki, igaühel oli oma "kiiks" - Nakatsu oma eneseleidmisprobleemidega ("Ma pole ho-o-mooo!" + tants sööklalaual, peas roosa aluspesu), geist kooliarst Umeda (oh, see mees oli lihtsalt niiiii lahe...juba Hana Kimi mangas meeldis ta mulle väga), 2. ühiselamu naistekütist juht Nanba ("Ole ettevaatlik. kui talle liiga lähedale satud, võid rasedaks jääda!" - Mizuki "Eeeehhhh?!"), 1. ühiselamu võitluskunstiässast pea Tennouji (ja tema "huvitavad" distsipliinimeetodid), 3. ühiselamu ilueedist esimees Oscari (issand, sellest tüübist veidramat annab leida...tõeline "king of weirdness" oma barokkajastu-ihalusega), üleloomulike võimetega Kayashima (tema geniaalne theme-song ja käte-žest!).....ma võiks lugema jäädagi. 

Igatahes, draamat on, huumorit on, midagi väga sügavat vast mitte, aga see ei sega sarja nautimist. Värvilahendused ja üldine toon on kuidagi eriti ergad ja rõõmsad, peaaegu unenäoline tunne tekib. 

Hinnang: 10/10

Continue reading...